Siin ma siis olen. Teisel pool maakera.
Täna on sumbune soe päev. Päike kiirgab pilve taga, tuuleke kohiseb aias oleva kase ladvas.
Meie saabumisest siia riiki on möödas pea kaks kuud. Iga päevaga olen tunnetanud seda maailma osa järjest enam. Kaugel olen aga veel täielikust mõistmisest.
Olen üles kasvanud riigis, mille vabadus on olnud nõnna nooruke, alles oma teisemelise eas. Olen arvanud, et suured riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ning isegi Saksamaa on vanurid oma kaunis pensionieas. Et nad on aukartustäratavad ning lugupidamist väärt.
Ent Eesti on selline habras ning vaevu väärib kuulumist Suurte Riikide koosseisu.
Sobrasin mõnda agea tagasi pikki kuid Inglismaa ajaloos, 10 sajand peale kristust. Riigi aeglane moodustumine, rahvuse tekkimine.
Eestist tuli selles suures rahva ajaloos juttu alles 11 sajandi paiku.
Mäletan, kuidas igat pisimat fakti Eesti kohta valvsalt silmas pidasin. Tundus, et Eestit ei olnudki enne olemas.
Ometigi olime juba siis olemas. Mingis muus koosluses, kuidagi teist moodi. Kuid ometi olime olemas. Sellest pole küll palju fakte, kuid me eksisteerisime. Meie esivanemad olid tuhandeid aastaid varem sinna piirkonda liikunud, loomi jahtinud, maad harinud. Arenenud, kasvanud. Mullaks muutunud.
Ent Austraalia.
Üldistades. 1500 aastal avastati manner, kuhu loodi vangide kolooniad. Kas vägivaldselt või vabatahtlikult tehti kokkuleppeid kohalike elanike aborigeenidega ning toodi siia elama uued inimesed.
Alguses peeti seda mandrit elamiskõlbmatuks, kulla leidmisel aga hakati seda mandrit hindama ning hakkasid moodustuma linnad.
Endistest vangidest said elanikud ning praeguse rahvuse algus.
Kui Tallinn sai linnaõigused aastal 1248, siis Melbourne kuulutati linnaks aastal 1847 ning selle linna alged hakkasid moodustuma alles aastal 1835.
Siit kaugelt mõistan, et Eesti polegi nii nooruke ning hindan Eesti ajalugu veelgi sügavamalt, kui ma seda enne tegin.
Kask, mille latva tuul sasib, on siia riiki sisse toodud. Kõik puud, mis talve jooksul lehed kaotavad, on eurooplaste poolt sisse toodud.
Siinne maa on tegelikult robustne ja kontrastne maa. Originaalis. Siinsed loomad on liivakarva, puude lehed on hallikasrohelised ning kuivetunud. Seda kõike ilustavad kirkad säravad värvid lilledel ning värvilised linnud.
Eurooplased on seda pehmendama asunud, on kaasa võtnud pastellvärvid euroopa taimede näol.
Loomaks endale keskkonda, mis neile meeldib ja millega nad on harjunud.
Kui kujutada endale ette Tallinna vanalinna kaarti, siis jääb mulje, nagu oleks modernistist kunstnik asunud joonistama. Jooned sinna ja tänna. Suvaliselt, kaunilt, osavalt, põnevalt.
Tallinna linn on moodustunud. Inimesed on kogunenud elama ühte piirkonda, nende kõrvale asusid elama järgmised inimesed. Esimesed inimesed otsustasid kolida linnakärast eemale, jne. On toimunud areng, looming.
Melbourne kesklinn oleks nagu puise, kuid hea maitsega joonestaja töö. Täisnurgad, loogilisus. Melbourne on moodustatud. Ning kui tekkis vajadus lisaelamiskoha järgi, võeti joonlaud kätte ning moodustati järgmine ristkülik kujuline äärelinn.
Moodustati.
Täna on sumbune soe päev. Päike kiirgab pilve taga, tuuleke kohiseb aias oleva kase ladvas.
Meie saabumisest siia riiki on möödas pea kaks kuud. Iga päevaga olen tunnetanud seda maailma osa järjest enam. Kaugel olen aga veel täielikust mõistmisest.
Olen üles kasvanud riigis, mille vabadus on olnud nõnna nooruke, alles oma teisemelise eas. Olen arvanud, et suured riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ning isegi Saksamaa on vanurid oma kaunis pensionieas. Et nad on aukartustäratavad ning lugupidamist väärt.
Ent Eesti on selline habras ning vaevu väärib kuulumist Suurte Riikide koosseisu.
Sobrasin mõnda agea tagasi pikki kuid Inglismaa ajaloos, 10 sajand peale kristust. Riigi aeglane moodustumine, rahvuse tekkimine.
Eestist tuli selles suures rahva ajaloos juttu alles 11 sajandi paiku.
Mäletan, kuidas igat pisimat fakti Eesti kohta valvsalt silmas pidasin. Tundus, et Eestit ei olnudki enne olemas.
Ometigi olime juba siis olemas. Mingis muus koosluses, kuidagi teist moodi. Kuid ometi olime olemas. Sellest pole küll palju fakte, kuid me eksisteerisime. Meie esivanemad olid tuhandeid aastaid varem sinna piirkonda liikunud, loomi jahtinud, maad harinud. Arenenud, kasvanud. Mullaks muutunud.
Ent Austraalia.
Üldistades. 1500 aastal avastati manner, kuhu loodi vangide kolooniad. Kas vägivaldselt või vabatahtlikult tehti kokkuleppeid kohalike elanike aborigeenidega ning toodi siia elama uued inimesed.
Alguses peeti seda mandrit elamiskõlbmatuks, kulla leidmisel aga hakati seda mandrit hindama ning hakkasid moodustuma linnad.
Endistest vangidest said elanikud ning praeguse rahvuse algus.
Kui Tallinn sai linnaõigused aastal 1248, siis Melbourne kuulutati linnaks aastal 1847 ning selle linna alged hakkasid moodustuma alles aastal 1835.
Siit kaugelt mõistan, et Eesti polegi nii nooruke ning hindan Eesti ajalugu veelgi sügavamalt, kui ma seda enne tegin.
Kask, mille latva tuul sasib, on siia riiki sisse toodud. Kõik puud, mis talve jooksul lehed kaotavad, on eurooplaste poolt sisse toodud.
Siinne maa on tegelikult robustne ja kontrastne maa. Originaalis. Siinsed loomad on liivakarva, puude lehed on hallikasrohelised ning kuivetunud. Seda kõike ilustavad kirkad säravad värvid lilledel ning värvilised linnud.
Eurooplased on seda pehmendama asunud, on kaasa võtnud pastellvärvid euroopa taimede näol.
Loomaks endale keskkonda, mis neile meeldib ja millega nad on harjunud.
Kui kujutada endale ette Tallinna vanalinna kaarti, siis jääb mulje, nagu oleks modernistist kunstnik asunud joonistama. Jooned sinna ja tänna. Suvaliselt, kaunilt, osavalt, põnevalt.
Tallinna linn on moodustunud. Inimesed on kogunenud elama ühte piirkonda, nende kõrvale asusid elama järgmised inimesed. Esimesed inimesed otsustasid kolida linnakärast eemale, jne. On toimunud areng, looming.
Melbourne kesklinn oleks nagu puise, kuid hea maitsega joonestaja töö. Täisnurgad, loogilisus. Melbourne on moodustatud. Ning kui tekkis vajadus lisaelamiskoha järgi, võeti joonlaud kätte ning moodustati järgmine ristkülik kujuline äärelinn.
Moodustati.
No comments:
Post a Comment