Aborigeenid

Aasta Austraalias saab täis juba mõne päeva pärast.
Oleme palju targemad, kui siia tulles. Ometi ei mõista ehk veel kogu tõde.
Ometigi, mis on tõde?

Tulin siia riiki tundega, et asun elama nö majja, kus enne elas sajandeid sama perekond, kuid mis on üle võetud teise perekonna poolt. Kas väevõimuga või mitte.
Ent uus perekond tunneb end majas hästi, seob oma perekonna reeglid majas olevate väärtustega ning elab mugavat elu.
Ometi aegajalt näen majas esemeid, mida nad on vääriti kasutanud või üldse kasutuseta jätnud.
Ning õhus on midagi, mis annab mõista, et maja pole päris aksepteerinud uusi omanikke, kuid need uued elanikud ignoreerivad seda ning elavad edasi oma muretut elu.

Oma mõningas suures ahastuses ma küsin, mis õigusega inglased on nii paljudel mandritel päriselanikke tapnud ning iseennast paremaks pidades neile mandritele elama asunud?

Ja siis ma mõtlen: aga kui siin elaks pärismaalased aborigeenid, kas ma oleksin hetkel siin? Kas ma saaksin osa võtta selle maa iseärasustest? Ja pigistan silma kinni...?
Silma ma kinni ei pigista, kuid samas mida ma teha saaksin?
Ainus võimalus on ajaloost õppida.

Kui rääkida kohalikega aborigeenidest, siis üleüldine vastus on lihtne ninakirtsutus ning kuulen jutte, kuidas nad alkoholi tarbivad ning inimesi ründavad.
Ka sellest on mul raske aru saada, miks aborigeenid sel viisil käituvad. Pean tunnistama, et tunnen nende ees mingit seletamatut hirmu.
Ma pole nendega veel ise kokku väga puutunud, kuid jutud ning nende olemus sisendavad mulle hirmu valemi.
Ainus lähedasem kokkupuude oli mul ühe aborigeeniga, kes mulle karjus täiest hingest ja vihaga:
"Get away from footpath!"
Sõitsin rattaga jalakäijate rajal. Kuid olin aeglane ning ettevaatlik. Ma tõesti polnud valmis oma elu kaalule panema kiire tempoga autosõidu teel, kui samas jalakäijate rada oli suhteliselt inimtühi.
Kuid see noor aborigeenist mees mulle end nõnda väljendas ning ma olin kindel, et ta jookseb mulle järgi, selgeks tegemaks kätega selle, mis sõnadega kohale ei jõundud.
Õnneks ta mulle siiski järele ei jooksnud.

Mu kaks eestlannast sõbrannat Austraalias on kokku puutunud väga toredate aborigeenidega. Mul pole seda õnne veel olnud.
Kuid kindel on see, et aborigeenid pole kindlasti läbinisti halvad.

Ning samas kui mõelda, kuidas neid on koheldud?
Oma südames on austraallane siiski rassist. Nad aktsepteerivad teisi rahvusi, kuna muud ei jää üle. Asiaadid on liiga hea ja odav tööjõud, et neid trotsida. Kuid alati eelistatakse vestluspartnerina valget inimest. Peamiselt on põhjuseks keelebarjäär. Austraallasele meeldib palju rääkida ning nalja visata. Neile meeldib, kui nende naljade üle naerdakse. Ning isegi kui asiaat saab aru austraallase laisast inglise keelest, siis paljudel on raskusi naljast arusaamisega.
Sest peamiselt naerab austraallane teise inimese üle. Mitte mõnitavalt, aga tögavalt. Ning enamus asiaatide kultuure sellist teineteise tögamist ei talu. Lihtne kultuuriline erinevus.
Igastahes üldiselt on tegu rassistidega, kes naeratavad kõigile sama säravalt, kuid samas ei suhtuta kõikidesse kui võrdsetesse. Kindlasti ei kohta tänaval ei suuri ega väikesi konflikte, kuna austraallane põhimõtteliselt väldib selliseid olukordi, kuid on tunda sellist pinna all pesitsevat rassismi.
Ning teiseks austraallane on suhteliselt pinnapealne. Kui on olnud üks või mitu juhtumit seoses aborigeenide vägivallaga, siis nende mõistuses tembeldatakse kõik aborigeenid üldiselt vägivaldseteks.
Mis on ka suhtumine, mida nad peegeldavad oma igapäeva elus aborigeenide vastu.

Kuidas tunneksid sina end oma kodumaal, kuhu sind enam ei taheta?

Võiks ju eeldada, et nii pika aja jooksul pidanuks aborigeenid juba eluoluga harjunud olema. End uue rahvusega sidunud olema, nende tavad omaks võtnud ning elama ilusat kapitalistlikku elu.
Kuid näib, et see rahvus on palju tugevam, kui me seda endale tunnistada tahame.
Aastast 1500 on neid taga kiusatud, neid tapetud, oma kodukohast minema ajanud, kuid nad on endiselt aborigeenid. Endiselt eksisteerivad ning osa neist elab endiselt oma rahvusele vastavate reeglite alusel.

Kujuta endale ette noort tumedapäist poissi, kel on tugev tahtejõud ning selge pilk.
Kujuta ette, et ta on eemaldatud oma perekonnast ning toodud elama uude perekonda, mis on rikas ning tsiviliseeritud. Poiss on toodud sinna perekonda põhjusel, kuna perepea on tapnud tema vanemad.
Poisil pole perekonnale vastavat haridust ega tavasid.
Teda hoitakse seal perekonnas, kuna pereisa tunneb end süüdi ta vanemate tapmise eest ning tahab talle võimaldada head ja lihtsat elu, andes talle raha ning kõik mugavused, mis tal endalgi on.
Kuid uus perekond ei mõista poissi ning nad ei muutu kunagi lähedaseks, kuna neil on niivõrd erinev taust. Samas ei taha nad tal lubad oma tavade kohaselt elada.
Poisil pole vajadust end ise toiduga varustada ega peavarju eest töötada.
Ta peab elama koos inimestega, keda ta vihkab.
Ainus, mis kergendust toob, on alkohol. Kuid alkohol toob esile temas pesitseva viha ning ta on vägivaldne.

Too poiss on rahvus nimega aborigeen.
Pereisa on austraalia valitsus ning uus perekond uued austraallased.

Süütunne, millepärast aborigeenidele raha makstakse, muudab aborigeenid veelgi raskemini valitsetavatseks.
Inimese loomuses on vajadus enda eest hoolt kanda, luua enda ümber järjest parem keskkond. Võidelda.
Kuid aborigeenid ei pea enam võitlema. Nad saavad raha sellepärast, et nende esiisad tapeti.
Kui inimesel pole eesmärki, siis muutub ta kasutuks.

Lisaks on aborigeenid väga tundeline rahvus. Nende esiisad lõid muinaslugusid ning rääkisid loodusega. Palusid jõelt luba kala püüda. Hingeline rahvas.
Sedasorti loomusega, mis on kerge ohver depressioonile.