Sõidame tagasi mt Gambrierist. Ööbisime Tessi juures. Tessi kontakti leidsime läbi CS-i.
Kuulame Bruce Springsteeni ja sõidame mööda maastikut, mis väga oluliselt ei erine eesti maastikust.
Siinses piirkonnas ongi eriline, et ühe nädalavahetuse reisiga näed ära Baieri, Lõuna-Itaalia, Eesti kuppelmaastiku ning Austraalia outbacki.
Bruce laulab:
"Hey what else can we do now
Except roll down the window
and let the wind blow back your hair
......................
these two lanes will take us anywhere"
Alustasime reisi reedel peale tööd. Mul kippus päev venima ning tuju polnud parimate killast.
Elar vastupidi oli elevil ja rõõmus. Nakatas sellega mindki :)
Kuskil kella 18 paiku saime liikuma, Elar oli asjad ära pakkinud. Näljasena haarasin mõned lillkapsa puntrad ja alustasime sõitu.
Sõit läks läbi Geelongi, kus olime juba varem käinud. Lugesin, et Geelong on kunagine tööstuspiirkond, mis soovib taas kuulsust koguda suvituspaigana. Paikneb kohe Philip lahe ääres. Mõned toredad vanaaegsed majad ning ilus vaade merele.
Enne seda ületasime vana semu West Gate Bridge, mis on kurikuulus, kuna ehitamise ajal kokku varises ning kümneid inimesi tappis. Paljud inimesed siiani väldivad toda silda.
Peale Geelongi tulid imeilusad maastikuvaated koos mahedate päikeseloojanguga.
Päike ikka veel loojus, kui jõudsime mere äärde. Sinine meri, kollakas liiv ning kuldne rannaseljandik, lihtsalt vaimustav.
Jõudsime läbi Great Ocean Road värava, kui päike oli täiesti loojunud, õrnalt veel kumas pilvedelt.
Kurvilisele Ocean Roadile saaabusime suhteliselt hämaras. Teed on seal tõesti vapustavate vaadetega, kuid pimedas sõiduks väga hirmsad. Elaril oli alguses tore, kuid eks minu närvilisus ning väsimus tegid oma töö. Kujutlus järsakust alla kukkumisest hoidis mind pidevalt pinges.
Meid hoiatati ka teel istuvate koaalade eest, kuid õnneks meie teele ei sattunud.
Hoolimata oma suurest looma armastusest ütlesin Elarile:
"Kui keegi teele satub, siis esimene valik on otse edasi, vingerdama pole mõtet hakata. Või siis pidurdad, kuid ainult siis, kui kedagi taga ei ole."
Täiesti mõtetud sõnad Elarile.Kkuid tahtsin iseend veenda, et kui on valida looma ja enda elu vahel, siis valin meie elu. Ellujäämisinstinkt.
80km on jäänud, kuni jõuame taas Great Ocean Roadile. Hetkel on vaated nö Lõuna-Eestile. Imelised, kuid samas jätavad võimaluse kirjutada sissekannet.
Mt Gambrier on kena linnake, suuruselt teine Lõuna-Austraalias. Kuid üldises arvestuses siiski väike. Loodan, et satume veel sinna, kuna tegu on huvitava kohaga. Vana kraatri serval paikneb kena järv, mis poole aastast on helesinine. Kahjuks polnud meil aega seda üle vaadata.
Täna vaja veel koju jõuda ning sinnani on 500 km.
Reede õhtul peale kella 21 jõudsime Apollo Baysse. Selja taga väsitav sõit mööda kurvilisi teid, keset teed kaks tulukest säramas määratlemaks tee keskjoont, vasakul teemärgid infoga kurvist ning soovitavast kiirusest sinna sõitmiseks, vaheldudes 55km/h ja 30 km/h vahel. Kuu valguses vilksatamas aegajalt ookean, linna tuled ning vastutuleva auto pimestav valgus.
Enne linna sissesõitu peatati meie auto ning paluti lube ning hingeõhku. Selgus, er Elar on kaine.
Sealt edasi veidike sõitu ning saabusime esimesse ööbimiskohta. Apollo Bay Backpackers. Majake asus ühel vaiksel tänaval. Tavaline elumaja, ehitud tulede ning kirjadega. Parkisime auto, võtsime asjad ja astusime sisse.
Sees istus 3 inimest. Üks vanem mees ning üks paar- meie vanused poiss ja tüdruk.
Ajasime paar sõna juttu, maksime ning saime teada, et meie tuba asub ühes teises majakeses kümmekond maja tagasi.
Maja ees istus vanem paar. Tervitasime neid. Nad nimetasid end mustlasteks. Arvatavasti tegu inimestega, kes liiguvad sinna,. kus tööd on. Pesime hambad ja pugesime voodisse. Tuba oli enam-vähem.
Laupäeva hommikul ärksime vara, sõime veidi helbeid ning jätkasime reisi Grampiansi poole.
Grampians on üks suurimaid rahvusparke Victorias. Jääb rannikust põhja poole. Kui Eestis valmistusin Austraalia reisiks, siis Grampians oli üks, mida soovisin külastada. Ja nüüd olngi sinna poole teel.
Peagi nägime vapustavaid vaateid rohelistele mägedele, mis looklesid meist paremal. Tegime peatuse, et nautida seda ilu. Mets auras veel ning kõik oli mõnusalt sume ning rohe-roheline. Vägagi Baieri piirkonna moodi.
Meie tee jätkus mööda Great Ocean Roadi.
Ilm oli veidi pilvine ning sutike jahe. Nagu Eestimaa suvi.
Meist vasemale jäi rannik ent tee polnud enam nii looklev, kui eelmisel õhtul. Peagi peale Apollo Bayd oli 12 Apostlit. Otsustasime seal peatuda, kuna tegu oli ühe suurima vaatamisväärsusega Victorias.
Tegu on väga kauni vaatamisväärsusega, kenasti turistidele ette valmistatud.
24 kilomeetrit jäänud Great Ocean Roadini, kuid loodus on juba imekaunis, niiet hetkel siinkohal lõpetan.
Kuulame Bruce Springsteeni ja sõidame mööda maastikut, mis väga oluliselt ei erine eesti maastikust.
Siinses piirkonnas ongi eriline, et ühe nädalavahetuse reisiga näed ära Baieri, Lõuna-Itaalia, Eesti kuppelmaastiku ning Austraalia outbacki.
Bruce laulab:
"Hey what else can we do now
Except roll down the window
and let the wind blow back your hair
......................
these two lanes will take us anywhere"
Alustasime reisi reedel peale tööd. Mul kippus päev venima ning tuju polnud parimate killast.
Elar vastupidi oli elevil ja rõõmus. Nakatas sellega mindki :)
Kuskil kella 18 paiku saime liikuma, Elar oli asjad ära pakkinud. Näljasena haarasin mõned lillkapsa puntrad ja alustasime sõitu.
Sõit läks läbi Geelongi, kus olime juba varem käinud. Lugesin, et Geelong on kunagine tööstuspiirkond, mis soovib taas kuulsust koguda suvituspaigana. Paikneb kohe Philip lahe ääres. Mõned toredad vanaaegsed majad ning ilus vaade merele.
Enne seda ületasime vana semu West Gate Bridge, mis on kurikuulus, kuna ehitamise ajal kokku varises ning kümneid inimesi tappis. Paljud inimesed siiani väldivad toda silda.
Peale Geelongi tulid imeilusad maastikuvaated koos mahedate päikeseloojanguga.
Päike ikka veel loojus, kui jõudsime mere äärde. Sinine meri, kollakas liiv ning kuldne rannaseljandik, lihtsalt vaimustav.
Jõudsime läbi Great Ocean Road värava, kui päike oli täiesti loojunud, õrnalt veel kumas pilvedelt.
Kurvilisele Ocean Roadile saaabusime suhteliselt hämaras. Teed on seal tõesti vapustavate vaadetega, kuid pimedas sõiduks väga hirmsad. Elaril oli alguses tore, kuid eks minu närvilisus ning väsimus tegid oma töö. Kujutlus järsakust alla kukkumisest hoidis mind pidevalt pinges.
Meid hoiatati ka teel istuvate koaalade eest, kuid õnneks meie teele ei sattunud.
Hoolimata oma suurest looma armastusest ütlesin Elarile:
"Kui keegi teele satub, siis esimene valik on otse edasi, vingerdama pole mõtet hakata. Või siis pidurdad, kuid ainult siis, kui kedagi taga ei ole."
Täiesti mõtetud sõnad Elarile.Kkuid tahtsin iseend veenda, et kui on valida looma ja enda elu vahel, siis valin meie elu. Ellujäämisinstinkt.
80km on jäänud, kuni jõuame taas Great Ocean Roadile. Hetkel on vaated nö Lõuna-Eestile. Imelised, kuid samas jätavad võimaluse kirjutada sissekannet.
Mt Gambrier on kena linnake, suuruselt teine Lõuna-Austraalias. Kuid üldises arvestuses siiski väike. Loodan, et satume veel sinna, kuna tegu on huvitava kohaga. Vana kraatri serval paikneb kena järv, mis poole aastast on helesinine. Kahjuks polnud meil aega seda üle vaadata.
Täna vaja veel koju jõuda ning sinnani on 500 km.
Reede õhtul peale kella 21 jõudsime Apollo Baysse. Selja taga väsitav sõit mööda kurvilisi teid, keset teed kaks tulukest säramas määratlemaks tee keskjoont, vasakul teemärgid infoga kurvist ning soovitavast kiirusest sinna sõitmiseks, vaheldudes 55km/h ja 30 km/h vahel. Kuu valguses vilksatamas aegajalt ookean, linna tuled ning vastutuleva auto pimestav valgus.
Enne linna sissesõitu peatati meie auto ning paluti lube ning hingeõhku. Selgus, er Elar on kaine.
Sealt edasi veidike sõitu ning saabusime esimesse ööbimiskohta. Apollo Bay Backpackers. Majake asus ühel vaiksel tänaval. Tavaline elumaja, ehitud tulede ning kirjadega. Parkisime auto, võtsime asjad ja astusime sisse.
Sees istus 3 inimest. Üks vanem mees ning üks paar- meie vanused poiss ja tüdruk.
Ajasime paar sõna juttu, maksime ning saime teada, et meie tuba asub ühes teises majakeses kümmekond maja tagasi.
Maja ees istus vanem paar. Tervitasime neid. Nad nimetasid end mustlasteks. Arvatavasti tegu inimestega, kes liiguvad sinna,. kus tööd on. Pesime hambad ja pugesime voodisse. Tuba oli enam-vähem.
Laupäeva hommikul ärksime vara, sõime veidi helbeid ning jätkasime reisi Grampiansi poole.
Grampians on üks suurimaid rahvusparke Victorias. Jääb rannikust põhja poole. Kui Eestis valmistusin Austraalia reisiks, siis Grampians oli üks, mida soovisin külastada. Ja nüüd olngi sinna poole teel.
Peagi nägime vapustavaid vaateid rohelistele mägedele, mis looklesid meist paremal. Tegime peatuse, et nautida seda ilu. Mets auras veel ning kõik oli mõnusalt sume ning rohe-roheline. Vägagi Baieri piirkonna moodi.
Meie tee jätkus mööda Great Ocean Roadi.
Ilm oli veidi pilvine ning sutike jahe. Nagu Eestimaa suvi.
Meist vasemale jäi rannik ent tee polnud enam nii looklev, kui eelmisel õhtul. Peagi peale Apollo Bayd oli 12 Apostlit. Otsustasime seal peatuda, kuna tegu oli ühe suurima vaatamisväärsusega Victorias.
Tegu on väga kauni vaatamisväärsusega, kenasti turistidele ette valmistatud.
24 kilomeetrit jäänud Great Ocean Roadini, kuid loodus on juba imekaunis, niiet hetkel siinkohal lõpetan.
