by Heleri
Oleme kohal. Meid võttis vastu vihmane ja hästi lõhnav õhtune Melbourne.
Hetkel paistab aga päike ja linnud säutsuvad. Oleme meile ettenähtud toas. Elar magab ja suures toas kräunub kass. Humphrey on ta nimi.
Kokku on siin üldse 5 kassi ja kolm koera, natuke segadust ning palju stressimaandust.
Kell hakkab 13 saama ning Elaril jagub und kolme mehe eest.
Minu meelest läksime magama juba 22 ajal.
Katheryne tuli meile metroopeatusesse vastu ning seejärel käisime poes. Ostsin nö kiirtoidu materjali- sinihallituspasta tarvis. Toidutshekk oli summas 47 AUD. Aih...ma õtleks. Muidugi shoppasime kiiruga ning tshekk sisaldas ka shampooni ja palsamit.
Targemalt poodlemine on siis tulevikus eesmärk, muidu me siin kaua vastu ei pea :)
Ma pole veel materjale uurinud, kuid üldiselt asume äärelinnas. Kesklinnast sõitsime metrooga üle poole tunni. Muidugi kiirus oli ka suhteliselt väike.
Tagasi lennujaama. Piiri ületus läks isegi väga valutult. Lennukis pidime täitma sisenemiseks vajalikku kaardi, kuhu ka märkisime, et meil on toit kaasas. Ülejäänu oli meil kõik vastavalt reeglitele.
Kõige pealt oli passikontroll, kus naeratav tädi meie passid skännis ning küsis, mis toiduga tegemist. Seletasin, et konserveeritud kala metallpurgis ning shokolaad. Ta noogutas, naeratas ja ütles: "you are alright then" ja lasi meil edasi minna. Viisat ta ehk kontrollis, kuid meile ei maininud midagi.
Läksime edasi, seal oli keegi mees ja kuna olin näinud, et ta ka teisi kontrollib, küsisin, kas peame temale kah midagi näitama, ta vastas samuti "no, you are good!"
Läksime siis edasi. Tee kaldus veidi allapoole ning seal seisid kaks meest, kes soovisid samuti teada, mis toit meil on. Andsin sama vastuse ning saime sama vastuse ja tatsasime edasi. Seejärel tuli taas üks mees, kes soovis meie lehekest näha ning suunas meid "line" 2-le, mis tähendas, et meie kotid nuusutab koer läbi. Koer oli armas tegelane ning seljas oli tal vest, mille peal oli kiri: "biological".
Seega näib, et suurimad hirmud austraallastel on seotud toiduga, mitte viisa või narkootikumidega.
Sealt edasi oli meil juba väljumine ning edasine samm oli nö koju jõudmine. See läks meil enamvähem libedalt, kuid seda ka tänu välisele abile ning enda instinktidele.
Jäime tänaval veidi arutama, kuidas lennujaamast linna saame, kui meie juurde astus üks naisterahvas ja uuris, kas ta saab meid aidata. Andis siis nõu minna Skybus-iga.
Olime Jeffi poolt varustatud detailidega, kuidas Kathi juurde jõuda ning esmane peatuspunkt pidanuks olema Southern Cross raudteejaam. Sinna kenasti Skybus-iga saimegi.
Seal pidime metroo peale minema, kuid kuskil polnud infot piletimüügi ega selle kohta, kus ja mis metroorongid lähevad. Küsisime ühest kassast vanema mehe käest. Kusjuures hetk enne temaga suhtlemist leidsin end mõtte juurest "ta on suht vana, ei tea kas ta inglise keelt üldse oskab..." Unustasin, et siinsete inimeste emakeel on inglise keel. Harjumuse jõud.
Ta soovitas teisele korrusele minna. Tegime seda, kuid kassat siiski ei näinud. Ühelt küsides, soovitas teisele poole alla minna ning teine soovitas tagasi jalutada. Otsustasime instinkte kasutada ja neid mitte kuulata ning võtsime hoopis kolmanda suuna ning meil oligi õigus.
Rongide peale pole kirjutatud, mis suunal nad sõidavad. On post ja ekraan ning seal kirjas info, mis rong ette sõidab ja mis on järgmine.
Saime 5 minutit hiljem metroosse peale ning edasine on juba teada.
Maja on suur, ca 200 ruutu, ühekorruseline. Hoov on ka suht suur ning meiega koos elab hulk loomi, keda juba mainisin. Kolm koera: Jazz, Sparkle ja Pip. Kassid: Tonk, Coco, Humphrey, Lucy ja Pussykin. Koerad on sõnakuulelikud ning armsad, kassid on lihtsalt armsad.
Oleme kohal. Meid võttis vastu vihmane ja hästi lõhnav õhtune Melbourne.
Hetkel paistab aga päike ja linnud säutsuvad. Oleme meile ettenähtud toas. Elar magab ja suures toas kräunub kass. Humphrey on ta nimi.
Kokku on siin üldse 5 kassi ja kolm koera, natuke segadust ning palju stressimaandust.
Kell hakkab 13 saama ning Elaril jagub und kolme mehe eest.
Minu meelest läksime magama juba 22 ajal.
Katheryne tuli meile metroopeatusesse vastu ning seejärel käisime poes. Ostsin nö kiirtoidu materjali- sinihallituspasta tarvis. Toidutshekk oli summas 47 AUD. Aih...ma õtleks. Muidugi shoppasime kiiruga ning tshekk sisaldas ka shampooni ja palsamit.
Targemalt poodlemine on siis tulevikus eesmärk, muidu me siin kaua vastu ei pea :)
Ma pole veel materjale uurinud, kuid üldiselt asume äärelinnas. Kesklinnast sõitsime metrooga üle poole tunni. Muidugi kiirus oli ka suhteliselt väike.
Tagasi lennujaama. Piiri ületus läks isegi väga valutult. Lennukis pidime täitma sisenemiseks vajalikku kaardi, kuhu ka märkisime, et meil on toit kaasas. Ülejäänu oli meil kõik vastavalt reeglitele.
Kõige pealt oli passikontroll, kus naeratav tädi meie passid skännis ning küsis, mis toiduga tegemist. Seletasin, et konserveeritud kala metallpurgis ning shokolaad. Ta noogutas, naeratas ja ütles: "you are alright then" ja lasi meil edasi minna. Viisat ta ehk kontrollis, kuid meile ei maininud midagi.
Läksime edasi, seal oli keegi mees ja kuna olin näinud, et ta ka teisi kontrollib, küsisin, kas peame temale kah midagi näitama, ta vastas samuti "no, you are good!"
Läksime siis edasi. Tee kaldus veidi allapoole ning seal seisid kaks meest, kes soovisid samuti teada, mis toit meil on. Andsin sama vastuse ning saime sama vastuse ja tatsasime edasi. Seejärel tuli taas üks mees, kes soovis meie lehekest näha ning suunas meid "line" 2-le, mis tähendas, et meie kotid nuusutab koer läbi. Koer oli armas tegelane ning seljas oli tal vest, mille peal oli kiri: "biological".
Seega näib, et suurimad hirmud austraallastel on seotud toiduga, mitte viisa või narkootikumidega.
Sealt edasi oli meil juba väljumine ning edasine samm oli nö koju jõudmine. See läks meil enamvähem libedalt, kuid seda ka tänu välisele abile ning enda instinktidele.
Jäime tänaval veidi arutama, kuidas lennujaamast linna saame, kui meie juurde astus üks naisterahvas ja uuris, kas ta saab meid aidata. Andis siis nõu minna Skybus-iga.
Olime Jeffi poolt varustatud detailidega, kuidas Kathi juurde jõuda ning esmane peatuspunkt pidanuks olema Southern Cross raudteejaam. Sinna kenasti Skybus-iga saimegi.
Seal pidime metroo peale minema, kuid kuskil polnud infot piletimüügi ega selle kohta, kus ja mis metroorongid lähevad. Küsisime ühest kassast vanema mehe käest. Kusjuures hetk enne temaga suhtlemist leidsin end mõtte juurest "ta on suht vana, ei tea kas ta inglise keelt üldse oskab..." Unustasin, et siinsete inimeste emakeel on inglise keel. Harjumuse jõud.
Ta soovitas teisele korrusele minna. Tegime seda, kuid kassat siiski ei näinud. Ühelt küsides, soovitas teisele poole alla minna ning teine soovitas tagasi jalutada. Otsustasime instinkte kasutada ja neid mitte kuulata ning võtsime hoopis kolmanda suuna ning meil oligi õigus.
Rongide peale pole kirjutatud, mis suunal nad sõidavad. On post ja ekraan ning seal kirjas info, mis rong ette sõidab ja mis on järgmine.
Saime 5 minutit hiljem metroosse peale ning edasine on juba teada.
Maja on suur, ca 200 ruutu, ühekorruseline. Hoov on ka suht suur ning meiega koos elab hulk loomi, keda juba mainisin. Kolm koera: Jazz, Sparkle ja Pip. Kassid: Tonk, Coco, Humphrey, Lucy ja Pussykin. Koerad on sõnakuulelikud ning armsad, kassid on lihtsalt armsad.
No comments:
Post a Comment