18.11.2012, autos, teel Melbourne

Sõidame tagasi mt Gambrierist. Ööbisime Tessi juures. Tessi kontakti leidsime läbi CS-i.
Kuulame Bruce Springsteeni ja sõidame mööda maastikut, mis väga oluliselt ei erine eesti maastikust.
Siinses piirkonnas ongi eriline, et ühe nädalavahetuse reisiga näed ära Baieri, Lõuna-Itaalia, Eesti kuppelmaastiku ning Austraalia outbacki.
Bruce laulab:
"Hey what else can we do now
Except roll down the window
and let the wind blow back your hair
......................
these two lanes will take us anywhere"
Alustasime reisi reedel peale tööd. Mul kippus päev venima ning tuju polnud parimate killast.
Elar vastupidi oli elevil ja rõõmus. Nakatas sellega mindki :)
Kuskil kella 18 paiku saime liikuma, Elar oli asjad ära pakkinud. Näljasena haarasin mõned lillkapsa puntrad ja alustasime sõitu.
Sõit läks läbi Geelongi, kus olime juba varem käinud. Lugesin, et Geelong on kunagine tööstuspiirkond, mis soovib taas kuulsust koguda suvituspaigana. Paikneb kohe Philip lahe ääres. Mõned toredad vanaaegsed majad ning ilus vaade merele.
Enne seda ületasime vana semu West Gate Bridge, mis on kurikuulus, kuna ehitamise ajal kokku varises ning kümneid inimesi tappis. Paljud inimesed siiani väldivad toda silda.
Peale Geelongi tulid imeilusad maastikuvaated koos mahedate päikeseloojanguga.
Päike ikka veel loojus, kui jõudsime mere äärde. Sinine meri, kollakas liiv ning kuldne rannaseljandik, lihtsalt vaimustav.
Jõudsime läbi Great Ocean Road värava, kui päike oli täiesti loojunud, õrnalt veel kumas pilvedelt.
Kurvilisele Ocean Roadile saaabusime suhteliselt hämaras. Teed on seal tõesti vapustavate vaadetega, kuid pimedas sõiduks väga hirmsad. Elaril oli alguses tore, kuid eks minu närvilisus ning väsimus tegid oma töö. Kujutlus järsakust alla kukkumisest hoidis mind pidevalt pinges.
Meid hoiatati ka teel istuvate koaalade eest, kuid õnneks meie teele ei sattunud.
Hoolimata oma suurest looma armastusest ütlesin Elarile:
"Kui keegi teele satub, siis esimene valik on otse edasi, vingerdama pole mõtet hakata. Või siis pidurdad, kuid ainult siis, kui kedagi taga ei ole."
Täiesti mõtetud sõnad Elarile.Kkuid tahtsin iseend veenda, et kui on valida looma ja enda elu vahel, siis valin meie elu. Ellujäämisinstinkt.
80km on jäänud, kuni jõuame taas Great Ocean Roadile. Hetkel on vaated nö Lõuna-Eestile. Imelised, kuid samas jätavad võimaluse kirjutada sissekannet.
Mt Gambrier on kena linnake, suuruselt teine Lõuna-Austraalias. Kuid üldises arvestuses siiski väike. Loodan, et satume veel sinna, kuna tegu on huvitava kohaga. Vana kraatri serval paikneb kena järv, mis poole aastast on helesinine. Kahjuks polnud meil aega seda üle vaadata.
Täna vaja veel koju jõuda ning  sinnani on 500 km.
Reede õhtul peale kella 21 jõudsime Apollo Baysse. Selja taga väsitav sõit mööda kurvilisi teid, keset teed kaks tulukest säramas määratlemaks tee keskjoont, vasakul teemärgid infoga kurvist ning soovitavast kiirusest sinna sõitmiseks, vaheldudes 55km/h ja 30 km/h vahel. Kuu valguses vilksatamas aegajalt ookean, linna tuled ning vastutuleva auto pimestav valgus.
Enne linna sissesõitu peatati meie auto ning paluti lube ning hingeõhku. Selgus, er Elar on kaine.
Sealt edasi veidike sõitu ning saabusime esimesse ööbimiskohta. Apollo Bay Backpackers. Majake asus ühel vaiksel tänaval. Tavaline elumaja, ehitud tulede ning kirjadega. Parkisime auto, võtsime asjad ja astusime sisse.
Sees istus 3 inimest. Üks vanem mees ning üks paar- meie vanused poiss ja tüdruk.
Ajasime paar sõna juttu, maksime ning saime teada, et meie tuba asub ühes teises majakeses kümmekond maja tagasi.
Maja ees istus vanem paar. Tervitasime neid. Nad nimetasid end mustlasteks. Arvatavasti tegu inimestega, kes liiguvad sinna,. kus tööd on. Pesime hambad ja pugesime voodisse. Tuba oli enam-vähem.
Laupäeva hommikul ärksime vara, sõime veidi helbeid ning jätkasime reisi Grampiansi poole.
 Grampians on üks suurimaid rahvusparke Victorias. Jääb rannikust põhja poole. Kui Eestis valmistusin Austraalia reisiks, siis Grampians oli üks, mida soovisin külastada. Ja nüüd olngi sinna poole teel.
Peagi nägime vapustavaid vaateid rohelistele mägedele, mis looklesid meist paremal. Tegime peatuse, et nautida seda ilu. Mets auras veel ning kõik oli mõnusalt sume ning rohe-roheline. Vägagi Baieri piirkonna moodi.
Meie tee jätkus mööda Great Ocean Roadi.
Ilm oli veidi pilvine ning sutike jahe. Nagu Eestimaa suvi.
Meist vasemale jäi rannik ent tee polnud enam nii looklev, kui eelmisel õhtul. Peagi peale Apollo Bayd oli 12 Apostlit. Otsustasime seal peatuda, kuna tegu oli ühe suurima vaatamisväärsusega Victorias.
Tegu on väga kauni vaatamisväärsusega, kenasti turistidele ette valmistatud.
24 kilomeetrit jäänud Great Ocean Roadini, kuid loodus on juba imekaunis, niiet hetkel siinkohal lõpetan.

10.10.2012, metroorongis, teel Melbourne

Sõidan koolitusele. Väike vahva ärevus on sees. Rong on suhteliselt täis, inimesed liiguvad tööle.
Ikka jube kitsad on siinsete istmete vahed. Istun vastamisi paikneval istmel. Keskmine koht, näoga sõidu suunas. Minu vastas on 3 meest. Põlved neil kõigil kohakuti vastas olevate isikutega.
Lugesin eile taas "Siin me oleme" blogi. Toredasti kirjutatud. Ajas seiklemise isu peale.
Minu läheduses olevate 9st inimesest 5-l on ninad mobiilis.
Hetkel lõpetan, suhteliselt ebamugav kirjutada.

03.10.2012, Bentleigh

Panin teise leivaportsu kerkima. Vaatame siis, mis sellest saab. Esimese laari rikkusin ära.
Elar loobus AAW pakkumisest ning võttis vastu Perfect Blind pakkumise.
Eile suhtlesime ka Marikaga, ta soovitas detsembrini oodata ja siis Queendlandi edasi liikuda. Seega: tänasest hakkan ka mina tööd otsima :)
Kirjutada oleks veel ühtteist, aga tahan tööotsinguga pihta hakata.

30.09.2012, Hill st, Bentleigh

Jõudsime mõnda aega tagasi linnast. Käisime Elarile tööriideid vaatamas. Pühapäeviti on siin enamjaolt kõik poed kinni. Suuremat sorti kohad on aga lahti. Käisime seega Targetis riideid ostmas. Riided on seal suhteliselt normaalse hinnaga. Püksid ca 30 dollarit, särgid 20 dollarit. Saime Elarile mõistlikud riided.
Eilne pidu läks paremaks, kui Marianniga otsustasime filmi vaatama hakata. Kui mäng sai läbi, siis liikusid kõik sujuvalt kööki juttu ajama ning meie, eestlased, jäime siis telekast tulevaid reklaame vahtima.
Siis otsustasimegi filmi valida, milleks osutus "Mirror has two faces". Mõnus romantiline komöödia. Barbara Streisandiga peaosas.
Niipea kui filmi peale panime, Katheryn kommenteeris seda ning kõik otsustasid järsku ära minna.
Esialgu tundus, nagu oleksime meie Marianniga mingi vihje teinud, kuid reaalsuses Kath tahtiski, et inimesed lahkuma hakkaksid. Kaval nüke tema poolt :)
Filmi vaatamine kujunes meeleolukaks ning sellele järgnes Katheryn soovil "Lõuad 2", et Elarit nö rõõmustada.
Pidu ise oli minu jaoks suhteliselt igav. Söömine ja teleka vaatamine. Külalised olid minu üllatuseks väga noored. Ja enamjaolt mitte-austraallased.

29.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Heleri

Poole tunni pärast on kohal päris suur hulk rahvast.
Täna on hirmus külm ilm, tuul Antartikast puhub kõik jäiseks.
On oluline päev austraallastele- nende jalgpalli grand final.
Sidney Swan vs mingi muu lind :)
Eile tegime kõik koos süüa. Tore oli.
Lähen parem teistele appi. 

26.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Heleri

Täna sai kaks nädalat Austraalias.
Täna on kolmapäev, käisime jooksmas, pesime pesu ning küürisime grilli.
Elar istub arvutis, kirjutab Reigole kirja ning mina teen seda siin :)
Oleme tuba ümber tõstnud ning nüüd juba vaikselt hakkab looma.
Eile öösel oli meil akna taga kuulda imelikku häält. Olin päris hirmul, kuna see kostis nii lähedalt. Hiljem selgus, et tegu oli isase vihase opossumiga. Ju me ei meeldinud talle.
Püüan leiva jaoks juuretist teha, kuid mulle näib, et see ei taha sugugi "käima" hakata. Lisasin nüüd ka natuke sidrunimahla, ehk aitab kaasa.
Elari töökoha saamine on endiselt lahtine. Sealne juht lükkas teadaandmise neljapäevale. Kui ta seda tööd ei saa, siis läheme Queenslandi. Kõik seisab selle taga. Martin ja Marika on valmis meiega koos maja üürima.
Eile käisime Melbourne akvaariumikeskuses. Tore koht, kuid veidi vähe vaatamisväärsusi.
Nägime haisid ja rai-kala. Ning muid vee-elukaid. Aga üldiselt oli see koht suhteliselt väike.
Asukoht oli hea, kesklinnas, kohe Yarra jõe ääres Flinders tänaval.
Meie esimene ports saadetud kaarte jõudsid Eestisse :)

23.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Heleri

Eestis on hetkel pealelõuna ning esmaspäev veel poole päeva kaugusel. Meil on aga õhtu ning vaid öö seisab meie ja esmaspäeva vahel.
Homne saab olema põnev. Kas Elar saab töökoha või mitte.
Ei oskagi midagi loota ega oodata. Saab, mis saab.
Tänane oli suhteliselt rahulik päev. Elar on päev läbi raamatut lugenud. Peab ikka põnev raamat olema ;)
Eile käisime Brightonis. Hakkasime suht hilja minema. Kuid hea, et siiski plaani ellu viisime. Seal oli kena. Lugesin rannal Austraalia raamatut ja avastasime veel palju põnevat. Tahame kindlasti loomaaeda, akvaariumikeskusesse ning Philipi saarele minna.
Täna vaatasime autosid. Jäi silma üks hea hinnaga Holden commodore wagon. Palusime, et ta pilte saadaks. Saatis, aga sõnumi teel ja Elar seda pilti ei näinud. Proovisin endale saata, kuid saatsin hoopis tollele mehele tagasi, toksides sõnumisse "musi" arvates, et toksin saaja adressaati. Sain naerukrambid.
Tegelane saatis veel sõnumi vastu, et "sorry, I dont understand". Õnn, et ta ei teadnud, mis keelest seda sõna tõlkida :)
Olen juba päris pikalt puhanud. Ehket töötegemise aeg ootab ees! :)

22.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Heleri

On laupäeva hommik, kell on kuskil 11. Meie istume voodis ja korrastame pilte, Mariann õpib ning Kath läks just dushi alla.
Meil on plaan jooksma minna.
Eile käisime Melbournes. Jalutasime South Yarrast Flindersini. Väga mõnus oli. Enamuse ajast viibisime Botaanikaaias.
Elarile helistati ühest ettevõttest ning kutsuti intervjuule. Jeee! Eks ole näha, mis sealt edasi juhtub.
Tegu on ühe kohaga, kuhu Elar igaks juhuks kirja saatis. Vahva.

19.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Elar

Uus päev on alanud. Linnud laulavad. Sõime musiga just hommikust ja läheme varsti jalutama.
Kavatseme üle vaadata 2,5 km kaugusel asuva Moorrabbini. See on üks koht, kuhu sai ka CV saadetud.
Ilmast ka. Taevas on pilvine ja hallikas, sooja on kusagil 17-19C.
Kathryn plaanib järgmine laupäev oma sõbrad siia kutsuda ja BBQ korraldada. Kõlab toredalt aga me pole kindlad, kas me siin veel sel ajal viibime.
Üha rohkem on me peas mõte siit ära kolida. Heleri on juba sukeldunud kinnisvara kuulutustesse.
Pealegi oli meil Kathryniga esialgne kokkulepe, et viibime tema juures vaid paar-kolm nädalat.
Täna saab meil täis nädal Austraalias viibimist. Võib öelda, et oleme hindade, elementaarsete teenustega, eluga kenasti kohandunud.

by Heleri

Nädal aega Austraaliat.
Kätte on jõudnud väike masenduse laine, ehkki voodisse hüppasin lauluga:
"Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja"
Ehket eks meist endist sõltub, mis saama hakkab.
Ega masendus polegi selle pärast peal, et tööd pole leidnud. Pigem on asi elukoha valikus.
Melbourne ehk polnud parim valik, veel vähem on seda Bentleigh. Siin äärelinnas ei saa ikka seda õiget Austraalia tunnet kätte.
Hetkel tundub parim idee kolida Queenslandi. Võtta seal kasvõi ajutine korter ning püüda seal sisse elada. Vähemalt oleks päeval midagi ka teha. Üks variant on ka Melbourne kesklinn, kuid üldiselt jätab see mõte siiski külmaks.
Elar vaatab usinalt töökuulutusi. Täna tekkis meil korra mõte, et läheksime koos kuhugile veiniistandusse tööle. Aga tahaks kuhugi armsasse kohta minna. Äkki peakski Queenslandi piirkonda uurima? See oleks tore algus. Hetkel mõtlen, et peaks koha välja vaatama, sellise romantilise ning sinna kirja saatma. Ehk näkkab.
Hetkel naudin seda, et mu telefon on tumm. Et keegi ei helista.
Täna on juba soojem, kevade hõngu on tunda. Suve hõngu ehk isegi.

18.09.2012, Hill st, Bentleigh

Sättisin siin asju just veidi paremini, et lõpuks ka kodutunne tekiks.
Mina istun laua taga ja Elar pikutab voodis ning loeb töökuulutusi.
Me mõlemad oleme veidi haiged. Nohu ei taha meid kuidagi maha jätta.
Nüüdseks oleme 8 päeva kodust eemal olnud. Oleme veidi targemaks saanud, kuid hetkel pole veel õiget teadmist, mis meist edasi saab. Elarile juba ühest töökohast helistati tagasi, kuid selgus, et töökoht asub suhteliselt kaugel meie praegusest elukohast.
Eile käisime koos Marianniga Melbournes. Nägime mõningaid vaatamisväärsusi ning külastasime parke. Melbourne südalinn näib väike, kuid arvan, et nägime väga väikest osa. Kuid algus seegi. Soovime leida elukohta Melbournes, ka Richmond oleks vahva.
Samas jälle, kui Elar leiab siin lähedal töö?
Ühesõnaga selline huvitav eluristmik on meil ees.
Bentleighst leidsime ka nö vene poe. Sealt saab siis kõige muu hulgas ka pelmeene osta. Seekord ostsime sprotte.
Ent pean tunnistama, et veel ma väga eesti toidu järele ei igatse. Oleme ise süüa valmistanud, eks see vähendab ka igatsust.

by Elar

Mu viimasest sissekandest on suureks üllatusesk juba mitu päeva ja tuhandeid kilomeetreid möödas. Olen sellepärast veidi pettunud, kuna kavatsesin igast päevast natuke kirjutada. Õnneks on kõik oluline siiski eelmistel lehekülgedel kirjas, seda tänu Helerile.
Aga vahepeal olen siiski kirjutanud. Eile panime Heleriga postkaardid oma headele sõpradele ja vanematele teele. Võtab aega, mil need postkaardid oma adressaatidele jõuavad aga selline ühenduse pidamine on päris tore. Klassika vastu tõesti ei saa.
Tunnen, et olen välja puhanud, jõudu ja tahtmist täis.
Siin äärelinnas, kus me hetkel elame on väga vaikne ja rahulik. Rohkem on kuulda lindude ja loomade hääli.
Arvasin, et me Heleriga oleme harjunud siinse jaheda ilmaga, kuid meie mõlema tervis pole veel päris korras. Aeg-ajalt köhime ja nuuskame, Heleril kerge palavik.
Otsin usinasti tööd. Väga palju on abi olnud Helerist.
Viimased plaanid on siin mitte oodata, millal soojemad õhumassid kohale lõpuks jõuavad ja minna ise hoopis nende juurde. Ootame töönädala lõpuni, kuna siis pidi meile üks tööandja tagasi helistama. Muidu läheksime Brisbane, Queenslandi. Seal oleks meid tervitamas 25 kraadi sooja ja sõbrad. Seal on rand ja päike...
 

14.09.2012 Hill st, Bentleigh

by Heleri

Täna tegelesime panga ja mobiilioperaatori valimisega.
Esialgu arvasin, et peame Melbourne selleks minema, kuid teel metroosse taipasin, et ka Bentleighis saab ju kenasti tehtud. Oli plaan erinevaid pankasid uurida ning siis otsus teha, kuid esimesena sattusime Westpaci ning seal me lõpuks konto avamisegi.
Õnneks olime eelnevalt siiski Eestlased Austraalias blogis uurinud, mida ja keda valida. Westpaci kasuks sai tõsiasi, et nende juures on esimene aasta kuutasu-vaba.
Tegemist oli väikese kontoriga, kohe ees paiknes üks laud, kus oli vastuvõtja, taga pool kassad.
Jäime laua juurde ootama. Kliendid olid peamiselt kõik vanemad inimesed ja näis, et konto avamine polnud seal igapäevane tegevus. Meid juhatati eraldi tuppa, kus istus tumedapäine asiaadi välimusega, kuid eurooplase silmadega kena naisterahvas.
Esialgu oli ta külm, kuid viisakas. Kuna mul oli pisike palavik ning lasus talumatu ja veniv vaikus, siis kukkusin mingi hetk lobisema. Rääkisime meie päritolust, Eesti pangandusest jms.
Naljakas oli, et ta näitas meile, mis programmis ta tegutseb ning mida täpsemalt teeb. Eestis nokitseb teenindaja omaette arvutis. Ent programm tundus algeline, usun, et Eestis kasutusel olevad programmid arenenumad. Meil läks konto avamiseks umbes 1h aega. Eestis võtnuks see aega ehk 15 minutit :)
Leidsime ka koha, kus saab osta kõnekaarte. Nende süsteemid on ikka uskumatud selle koha pealt. Esiteks pole edasimüüjal aimugi, mis firma kõnekaartide minuti hinnad on. Absurdne.
Otsustasime Vodafone kasuks, kuid me ei tea siiani, mis hinnaga helistada saame. Ka netist ei leidnud, vähemalt mitte esialgu.
Telefoni aktiveerimine võttis samuti 20 minutit aega. Uskumatult pikk protsess.
Õues on endiselt külm, kuid veidi soojem kui eile.
Elar kandideeris kahele töökohale. Ehk näkkab :)
Homme Melbourne!

13.09.2012, Hill st, Bentleigh

by Heleri

Oleme kohal. Meid võttis vastu vihmane ja hästi lõhnav õhtune Melbourne.
Hetkel paistab aga päike ja linnud säutsuvad. Oleme meile ettenähtud toas. Elar magab ja suures toas kräunub kass. Humphrey on ta nimi.
Kokku on siin üldse 5 kassi ja kolm koera, natuke segadust ning palju stressimaandust.
Kell hakkab 13 saama ning Elaril jagub und kolme mehe eest.
Minu meelest läksime magama juba 22 ajal.
Katheryne tuli meile metroopeatusesse vastu ning seejärel käisime poes. Ostsin nö kiirtoidu materjali- sinihallituspasta tarvis. Toidutshekk oli summas 47 AUD. Aih...ma õtleks. Muidugi shoppasime kiiruga ning tshekk sisaldas ka shampooni ja palsamit.
Targemalt poodlemine on siis tulevikus eesmärk, muidu me siin kaua vastu ei pea :)
Ma pole veel materjale uurinud, kuid üldiselt asume äärelinnas. Kesklinnast sõitsime metrooga üle poole tunni. Muidugi kiirus oli ka suhteliselt väike.
Tagasi lennujaama. Piiri ületus läks isegi väga valutult. Lennukis pidime täitma sisenemiseks vajalikku kaardi, kuhu ka märkisime, et meil on toit kaasas. Ülejäänu oli meil kõik vastavalt reeglitele.
Kõige pealt oli passikontroll, kus naeratav tädi meie passid skännis ning küsis, mis toiduga tegemist. Seletasin, et konserveeritud kala metallpurgis ning shokolaad. Ta noogutas, naeratas ja ütles: "you are alright then" ja lasi meil edasi minna. Viisat ta ehk kontrollis, kuid meile ei maininud midagi.
Läksime edasi, seal oli keegi mees ja kuna olin näinud, et ta ka teisi kontrollib, küsisin, kas peame temale kah midagi näitama, ta vastas samuti "no, you are good!"
Läksime siis edasi. Tee kaldus veidi allapoole ning seal seisid kaks meest, kes soovisid samuti teada, mis toit meil on. Andsin sama vastuse ning saime sama vastuse ja tatsasime edasi. Seejärel tuli taas üks mees, kes soovis meie lehekest näha ning suunas meid "line" 2-le, mis tähendas, et meie kotid nuusutab koer läbi. Koer oli armas tegelane ning seljas oli tal vest, mille peal oli kiri: "biological".
Seega näib, et suurimad hirmud austraallastel on seotud toiduga, mitte viisa või narkootikumidega.
Sealt edasi oli meil juba väljumine ning edasine samm oli nö koju jõudmine. See läks meil enamvähem libedalt, kuid seda ka tänu välisele abile ning enda instinktidele.
Jäime tänaval veidi arutama, kuidas lennujaamast linna saame, kui meie juurde astus üks naisterahvas ja uuris, kas ta saab meid aidata. Andis siis nõu minna Skybus-iga.
Olime Jeffi poolt varustatud detailidega, kuidas Kathi juurde jõuda ning esmane peatuspunkt pidanuks olema Southern Cross raudteejaam. Sinna kenasti Skybus-iga saimegi.
Seal pidime metroo peale minema, kuid kuskil polnud infot piletimüügi ega selle kohta, kus ja mis metroorongid lähevad. Küsisime ühest kassast vanema mehe käest. Kusjuures hetk enne temaga suhtlemist leidsin end mõtte juurest "ta on suht vana, ei tea kas ta inglise keelt üldse oskab..." Unustasin, et siinsete inimeste emakeel on inglise keel. Harjumuse jõud.
Ta soovitas teisele korrusele minna. Tegime seda, kuid kassat siiski ei näinud. Ühelt küsides, soovitas teisele poole alla minna ning teine soovitas tagasi jalutada. Otsustasime instinkte kasutada ja neid mitte kuulata ning võtsime hoopis kolmanda suuna ning meil oligi õigus.
Rongide peale pole kirjutatud, mis suunal nad sõidavad. On post ja ekraan ning seal kirjas info, mis rong ette sõidab ja mis on järgmine.
Saime 5 minutit hiljem metroosse peale ning edasine on juba teada.
Maja on suur, ca 200 ruutu, ühekorruseline. Hoov on ka suht suur ning meiega koos elab hulk loomi, keda juba mainisin. Kolm koera: Jazz, Sparkle ja Pip. Kassid: Tonk, Coco, Humphrey, Lucy ja Pussykin. Koerad on sõnakuulelikud ning armsad, kassid on lihtsalt armsad.

12.09.2012 Etihad lennukis, teel Melbourne

by Heleri

Oleme teel Melbourne poole. Jäänud on vaid mõni tund.
Tunnen, et olen kenasti välja puhanud. Magasin suhteliselt hästi, usun, et isegi 8 tundi.
Saabume Melbourne õhtuks, samal ajal on Eestis hommik.
Oleme 5 tundi tegelikust vanusest vanemad.
Lennukis täitsime ära ühe vormi, sisenemaks Austraaliasse.
Saime ka teada, et reeglites maksimum summat, mida sulas üle tuua võib, pole. Ent üle 10 000 AUD väärtuses raha tuleb deklareerida.
Austraaliale meeldivad reeglid. Nt. ei tohi vedelikke osta varem kui 1,5h enne lendu. Ning paljud poed ei paku sedagi võimalust. Oli plaan shampoon osta, kuid pidime oma plaanist loobuma.
Lennukisse sisenemine oli veider, kuna lennuki uksest uhkas välja auru, mis esmapilgul paistis tossuna. Kuni lennu alguseni lasti ventilatsioonist auru. Kapteni sõnade järgi sellepärast, et säilitada sisetemperatuuri.
Lennuki teenindus oli kulda väärt. Naised on veits tusased ja üle meigitud, kuid üldiselt on kõik kena.
Süüa oleme saanud täpselt parasjagu. Ma jätsin isegi ühe võileiva järele. Nisu toodetest on küllastus.
Enne "gate"-i oli taas väike turvakontroll. Kuid minu sõnu vedelike mitte omamisest usaldati ning kotti eriti tõsiselt ei kontrollitud.
Saime aknaalused kohad erladi teistest. Väga mõnus on.
Vaatasime veidi filme ning enamuse ajast magasime.
Kuidagi nii hea tunne on Elariga siin lennukis viibida :)

11.09.2012 Abu Dhabi lennujaamas

by Elar

Oleme musiga juba otsapidi Abu Dhabi lennujaamas. Vahepealne peatus Brüsselis möödus meeldivalt ja lõbusalt. Sai ka natuke aega väikeses pubis istutud ja ühed õlled tehtud.
Lend Abu Dhabisse oli pikk ja väsitav. Magamiseks ei leidnud mingit head asendit ning tagatipuks meie kõrval istusid kaks noormeest, kes olid otsustanud terve lennu alkot juua ja kaasreisijaid häirida.
Kahjuks olid need kaks pidulist eestlased.
Aga see selleks.
Siin lennujaamas tunned, kuidas aeg ei liigu aga lennukid tulevad ja lähevad üksteise järel nagu mesilased taru ja lillede vahet.
Turvakontroll oli siin kõige nõrgem. Ainult vaadati, mis kotis on ja taskud pidi metallesemetest tühjaks tegema.
Väljas on üle 30C sooja aga sees kipub juba jahedaks minema, seda tänu konditsioneerile.
Üritame siin magada nii palju kui võimalik, aga esimene katse päädis 1 tunnise unega ja rohkem magama ei jäänud.
Meie viimase lennuni on jäänud alla 12 tunni ehk jõuame veel sõba silmale saada.

by Heleri

Joome Elariga 6 eur väärtuses teed. Earl grey, suhkruta. Sööme kõrvale vanaema kingitud komme.
Kell on peaaegu 16.00 kohaliku aja järgi. Oleme siin lennujaamas viibinud juba 8 tundi. Sellest maganud pea 3 tundi, ülejäänud ajal siis ristsõnu lahendanud, ringi jalutanud, söönud ning netti külastanud.
Kõik sõbrad on nii armsad ja elavad meie seiklustele kaasa.
Abu Dhabi lennujaam ei ole väga suur, kuid vaatamist ühtteist on. Kommipood, alkopoed ning kallite brändide poed. Teenindus on suhteliselt loid, "teenindan vaid rikast klienti" suhtumisega. Arvestades Abu Dhabi rkkust, siis ma ei imesta nende suhtumise pärast. Õnneks ei pea me sellega enam suurt ka kokku puutuma.
Teenindajate hulgas on palju indialasi. Nende teenindamine on saadetud väsinud viisakusnaeratusest.
Osaliselt on lennujaam tehtud väga kallite materjalide ja põneva disainiga, kuid lõpuni viimistlemata. Osaliselt kasutataud päris odavaid lahendusi, osalist kulumist väga kiiresti ei eemaldata.Tualetid on suhteliselt räpakad.
Ringi käivad valgetes ürpides valge pearätiga araablased, kes näivad olevat tähtsamad tegelased.
Näib, et kastisüsteem on toimiv ning kõik osalejad selles käituvad vastavalt reeglitele. Ometi isegi lennuteenindus oli pigem pinguldatult naeratav, kui südamest tulev rõõm aitamisest.
Lennuk ise oli 8 reaga, kaks ääres ja 4 keskel. Meie sattusime keskele ning meie kõrvale kaks eestlast, kellest hiljem veidike lähemalt.
Istmed olid mugavad, kuid Elaril oli jalgadel vähe ruumi, tal oli suht ebamugav. Ei tea, kuidas Reigo ja Miga veel ära mahuksid :)
Ometi oli tool ergonoomiline ning kuigi olime lennukile minnes väsinud ning valmis magama jääma, ajas filmivaatamise ning muu meelelahutusliku osa tarbimise võimalus une ära.
Programmis oli võimalik valida päris uute filmide, mängude, muusika jms vahel. Pole ime, et uni ära läks.
Une ärahoidmisega tegelesid aktiivselt ka kaks kõrval olevat eestlast. Elar nägi neid juba Tallinna lennujaamas ning eeldas, et nad lähevad samuti Austraaliasse.
Tegemist oli kahe räppari stiilis poisiga. Freestyle mütsid peas ning olemine nö ülikuul.
Kõhutunne soovitas nendega sõprust mitte soetada. Veidi veider oli, kuid lõpptulemusena ainuõige lahendus.
Säga jõid end täis ning käitusid nagu viimased tolkamid. Häbi oli olla eestlane noil hetkil. Terve öö nende jorinat kuulata oli suht tüütu ning lisaks valdas mind mure, et aetakse midagi peale või lihtsalt oksendatakse täis.
Lõpptulemuseni saimegi magada ehk paar tunnikest, mis põhjustas väikese südamepöörituse. Kuutunnise sõidu lõppemine oli nagu lunastus.
Süüa anti korralikult. Arvatavasti oli ka alkohol tasuta, muidu poleks need eestlased end nii täis joonud.
Igastahes süüa saime öösel ühe pizzalaadse võileiva ning hommikutundidel kandikutäis süüa, kus olid puuviljad, jogurt, omlett, saiake, apelsinimahl ning tee.
Sõime uuesti alles lennujaamas umbes kella 12 ajal. Avastasime Burger Kingi, mis on McDonaldsiga väga sarnane. Minu kanaburger oli väga maitsev, Elari lihaburger lihtsalt hea.
Kusjuures seal maksis tee vaid 6 drahmi, samal ajal kui viimases kohvikus maksime 18 drahmi tassi eest.
Üldiselt eu tundu siin hinnad väga kallid olevat. Burger Kingis läks meil 56 drahmi. Võtsime mõlemad eined nö väikeste jookidega, kusjuures Eesti mastaabis oli tegu keskmiste jookidega.
56 drahmi on eurides veidi rohkem kui 10 eur., umbes sama palju või veidi vähem maksab ka Eestis burgering kahele.
Kohvikutes on hinnad muidugi veidi kallimad.
Seltskond on siin suhteliselt kirev: kohalikud ning suur hulk läbisõitjaid. Enamjaolt on nahavärv meie omast jupp maad tumedam. Ma ise seda esialgu ei märganud, ent Elar pööras sellele tähelepanu.
Naised, kes on üleni musta riietunud, niiet vaid silmad paistavad, on ka erisugused. On sellised tagasihoidlikud, kuid on ka sellised, kelle must hõlst on edevalt klaaspärlitega kaunistatud.
Üks oli eriti eriskummaline. Üleni mustas maani hõlstis, vaid silmad ning ülipeene ning litsaka kontsaga must king välkumas. Armastavad nad ka kalleid rätikuid ning kotikesi.
Ja see konditsioneer! Kui palju raha läheb selle peale, et oma reisijad haigeks külmutada. Nii lennujaamas kui ka lennukis.

10.09.2012 Brüsseli lennujaamas

by Heleri

Istume baaris, joome õlut ning jälgime telekast Bieberit laulmas ja tantsimas.
Olen veidi purjakil, kuid tean, et see möödub enne lennu algust.
Ümberringi sagivad inimesed, kes mõtlevad ja räägivad teises keeles.
Istume valge baarilaua taga. Mu õlleklaasi jalal libiseb alla üksik veetilk ja valgub jalusel laiali.

10.09.12, Lend Tallinn-Brüssel

by Heleri

Meie reis on alanud. Oleme Estonian Air lennukis. Lennuk on väike aga puhas.
Kohad anti meile ebaloogiliselt. Elarile koht nr 11C ja mulle 22C.
Palusime siis Elari naabril minu kohale istuda. Tegemist oli pintsak-lipslasega, kes siis küsis: "Kas nii palju ridu on üldse?" Kinnitasin, et on ning ta nõustus, kuid mitte rõõmsameelselt.
Hiljem tuli veel pardateenindaja ning küsis: "Teie vahetasite kohad? See on ebaaus, kui dzentelmen peab kõige taga istuma. Te võinuks ju ise taha minna"
Nentisin, et selle peale ei tulnudki, kuid samas mõtlesin, et kas polnud ebaaus sama pileti raha eest meid dzentelmeni seisusest madalamaks hinnata. Kuid siiski nõustusime vajadusel kohti vahetama. Teenindaja lubas uurida ja selgus, et vajadust vahetuseks siiski polnud.
Lennuk startis kenasti ning saime nautida Tallinna elus-kaarti, mida kaunistas vaade Ülemiste järvele.
Sain lõpuks jagada ka oma elevust seoses lendu tõusmisega. Ülev on hetk, kui mõistad, et maaga õhendus kaob ja paikned vaid õhumolekulide vahel. Lõpuks on minuga inimene, kes seda elevust jagab.
Olen lennanud päris palju oma elus, kuid sellist suurt seltskonda mind ära saatmas pole kunagi olnud.
Elari isa, vend Silver ja Georg, vanaema, sõber Miga ja Raidi ning Reigo.
Nii soe tunne, et Elari kaasavara hulgas on nii suur hulk toredaid inimesi. Ainult lennust maha jäämise hirm hoidis mu silmad kuivad.
Ärasaatjad said meid jälgida kogu turvakontrolli aja. Väikese lennujaama võlud.
Kuigi Elaril oli esmakordne lennukogemus, sai ta kõigega hakkama nii, nagu reisinuks iga kuu. Minu esmakordne reis oli palju hajameelsem.
Check-in ja turvakontroll läksid väga lihtsalt.
Ees on 2 ööpäeva ilma dushita. Loodan, et saame hakkama :)

by Elar

Head aega ja kõike paremat mu kallis Eestimaa! Olen alustanud oma elu suurimat seiklust.
Oleme lennukis- kõrgus 11000km, kiirus 760 km/h ja väljas on -56C,
Lendame Brüsselisse, mis on meie esimene vahepeatus.
Tallinna lennujaamas olid meid saatmas kõige paremad sõbrad Miga ja Raidi, Reigo ning muidugi mu perekond- isa, vennad ja vanaema.
Miga, Raidi ja Reigo lennujaama ilmumine oli tohutult suur üllatus.
Tundub, et mu esimene lend kujuneb igati meeldivaks, ainult kõrvad kipuvad tihti lukku minema.
1,5 h pärast oleme Brüsselis.

Aborigeenid

Aasta Austraalias saab täis juba mõne päeva pärast.
Oleme palju targemad, kui siia tulles. Ometi ei mõista ehk veel kogu tõde.
Ometigi, mis on tõde?

Tulin siia riiki tundega, et asun elama nö majja, kus enne elas sajandeid sama perekond, kuid mis on üle võetud teise perekonna poolt. Kas väevõimuga või mitte.
Ent uus perekond tunneb end majas hästi, seob oma perekonna reeglid majas olevate väärtustega ning elab mugavat elu.
Ometi aegajalt näen majas esemeid, mida nad on vääriti kasutanud või üldse kasutuseta jätnud.
Ning õhus on midagi, mis annab mõista, et maja pole päris aksepteerinud uusi omanikke, kuid need uued elanikud ignoreerivad seda ning elavad edasi oma muretut elu.

Oma mõningas suures ahastuses ma küsin, mis õigusega inglased on nii paljudel mandritel päriselanikke tapnud ning iseennast paremaks pidades neile mandritele elama asunud?

Ja siis ma mõtlen: aga kui siin elaks pärismaalased aborigeenid, kas ma oleksin hetkel siin? Kas ma saaksin osa võtta selle maa iseärasustest? Ja pigistan silma kinni...?
Silma ma kinni ei pigista, kuid samas mida ma teha saaksin?
Ainus võimalus on ajaloost õppida.

Kui rääkida kohalikega aborigeenidest, siis üleüldine vastus on lihtne ninakirtsutus ning kuulen jutte, kuidas nad alkoholi tarbivad ning inimesi ründavad.
Ka sellest on mul raske aru saada, miks aborigeenid sel viisil käituvad. Pean tunnistama, et tunnen nende ees mingit seletamatut hirmu.
Ma pole nendega veel ise kokku väga puutunud, kuid jutud ning nende olemus sisendavad mulle hirmu valemi.
Ainus lähedasem kokkupuude oli mul ühe aborigeeniga, kes mulle karjus täiest hingest ja vihaga:
"Get away from footpath!"
Sõitsin rattaga jalakäijate rajal. Kuid olin aeglane ning ettevaatlik. Ma tõesti polnud valmis oma elu kaalule panema kiire tempoga autosõidu teel, kui samas jalakäijate rada oli suhteliselt inimtühi.
Kuid see noor aborigeenist mees mulle end nõnda väljendas ning ma olin kindel, et ta jookseb mulle järgi, selgeks tegemaks kätega selle, mis sõnadega kohale ei jõundud.
Õnneks ta mulle siiski järele ei jooksnud.

Mu kaks eestlannast sõbrannat Austraalias on kokku puutunud väga toredate aborigeenidega. Mul pole seda õnne veel olnud.
Kuid kindel on see, et aborigeenid pole kindlasti läbinisti halvad.

Ning samas kui mõelda, kuidas neid on koheldud?
Oma südames on austraallane siiski rassist. Nad aktsepteerivad teisi rahvusi, kuna muud ei jää üle. Asiaadid on liiga hea ja odav tööjõud, et neid trotsida. Kuid alati eelistatakse vestluspartnerina valget inimest. Peamiselt on põhjuseks keelebarjäär. Austraallasele meeldib palju rääkida ning nalja visata. Neile meeldib, kui nende naljade üle naerdakse. Ning isegi kui asiaat saab aru austraallase laisast inglise keelest, siis paljudel on raskusi naljast arusaamisega.
Sest peamiselt naerab austraallane teise inimese üle. Mitte mõnitavalt, aga tögavalt. Ning enamus asiaatide kultuure sellist teineteise tögamist ei talu. Lihtne kultuuriline erinevus.
Igastahes üldiselt on tegu rassistidega, kes naeratavad kõigile sama säravalt, kuid samas ei suhtuta kõikidesse kui võrdsetesse. Kindlasti ei kohta tänaval ei suuri ega väikesi konflikte, kuna austraallane põhimõtteliselt väldib selliseid olukordi, kuid on tunda sellist pinna all pesitsevat rassismi.
Ning teiseks austraallane on suhteliselt pinnapealne. Kui on olnud üks või mitu juhtumit seoses aborigeenide vägivallaga, siis nende mõistuses tembeldatakse kõik aborigeenid üldiselt vägivaldseteks.
Mis on ka suhtumine, mida nad peegeldavad oma igapäeva elus aborigeenide vastu.

Kuidas tunneksid sina end oma kodumaal, kuhu sind enam ei taheta?

Võiks ju eeldada, et nii pika aja jooksul pidanuks aborigeenid juba eluoluga harjunud olema. End uue rahvusega sidunud olema, nende tavad omaks võtnud ning elama ilusat kapitalistlikku elu.
Kuid näib, et see rahvus on palju tugevam, kui me seda endale tunnistada tahame.
Aastast 1500 on neid taga kiusatud, neid tapetud, oma kodukohast minema ajanud, kuid nad on endiselt aborigeenid. Endiselt eksisteerivad ning osa neist elab endiselt oma rahvusele vastavate reeglite alusel.

Kujuta endale ette noort tumedapäist poissi, kel on tugev tahtejõud ning selge pilk.
Kujuta ette, et ta on eemaldatud oma perekonnast ning toodud elama uude perekonda, mis on rikas ning tsiviliseeritud. Poiss on toodud sinna perekonda põhjusel, kuna perepea on tapnud tema vanemad.
Poisil pole perekonnale vastavat haridust ega tavasid.
Teda hoitakse seal perekonnas, kuna pereisa tunneb end süüdi ta vanemate tapmise eest ning tahab talle võimaldada head ja lihtsat elu, andes talle raha ning kõik mugavused, mis tal endalgi on.
Kuid uus perekond ei mõista poissi ning nad ei muutu kunagi lähedaseks, kuna neil on niivõrd erinev taust. Samas ei taha nad tal lubad oma tavade kohaselt elada.
Poisil pole vajadust end ise toiduga varustada ega peavarju eest töötada.
Ta peab elama koos inimestega, keda ta vihkab.
Ainus, mis kergendust toob, on alkohol. Kuid alkohol toob esile temas pesitseva viha ning ta on vägivaldne.

Too poiss on rahvus nimega aborigeen.
Pereisa on austraalia valitsus ning uus perekond uued austraallased.

Süütunne, millepärast aborigeenidele raha makstakse, muudab aborigeenid veelgi raskemini valitsetavatseks.
Inimese loomuses on vajadus enda eest hoolt kanda, luua enda ümber järjest parem keskkond. Võidelda.
Kuid aborigeenid ei pea enam võitlema. Nad saavad raha sellepärast, et nende esiisad tapeti.
Kui inimesel pole eesmärki, siis muutub ta kasutuks.

Lisaks on aborigeenid väga tundeline rahvus. Nende esiisad lõid muinaslugusid ning rääkisid loodusega. Palusid jõelt luba kala püüda. Hingeline rahvas.
Sedasorti loomusega, mis on kerge ohver depressioonile.